Näitus „RAAMATUTE RAAMAT“

Raamatute raamat on Piibel. See on unikaalne raamat, mis on maailma ajalugu, kultuuri ja ühiskonda mõjutanud rohkem kui ükskõik milline teine raamat.

Läbi aegade on piiblilood seletamatutest imedest ja hämmastavatest kangelastegudest erutanud kunstnike fantaasiat ning andnud inspiratsiooni paljudeks suurepärasteks ja kuulsateks maalideks. Seetõttu on Lääne kultuuriloos kristlikul kunstil oluline koht.

Piibel vajab erinevatel ajastutel erinevat keelelist tõlgendamist ning ka eestikeelse Piiblit tõlget uuendatakse aja möödudes. Samamoodi vajab uuendamist meie ettekujutus Piibli visuaalsest keelest.

Eestis on väga vähe kaasaegset kunsti, mis mõtestaks lahti Piiblis toodud kirjakohti või väärtuseid. Ometi on igal põlvkonnal oma nägemus ja omad arusaamad sellest, millist usku me vajame või kuidas võivad Piiblis kirjeldatud sajanditevanused lood aidata meid tänasel päeval. Kunstil on võime rääkida tunnete keeles ja puudutada tasandeid, milleni ainult sõna või loogikaga ei jõua. Kunsti keel on oluline. Me vajame kaasaja kunstnike poolt loodud teoseid, mis visualiseeriksid Piibli lugusid või tooks esile kristlikke väärtuseid.

Antud näitusele on kokku kogutud eesti kunstnike teoseid, mis on inspireeritud Piiblist. Igal kunstnikul on palutud lisada teose juurde kirjakoht, millega töö on seotud või kirjeldada laiemalt, milline on maali seos Piibli ja kristlike väärtustega.

Näituse korraldajad loodavad, et Piiblile pühendatud teoste kogu ühelt poolt inspireerib kunstnikke looma täiesti uusi kunstiteoseid ja looma uusi teoseid Piibli ainetel. Teiselt poolt loodame, et need teosed leiavad kasutust erinevate koguduste poolt ja neid hakatakse kasutama nii pühapäevakooli tundides, jutluste illustreerimiseks või muul moel.

Kirjakohad

1. Moosese 1:10
1. Moosese 1:11
1. Moosese 6 – 9
2. Moosese 3:2
Psalmid 18
Psalmid 119:105
Psalmid 119:105
Matteuse 2:13-15
Matteuse 3:8 ja 12:33
Matteuse 6:28-29
Matteuse 13:3
Matteuse 14:16-19
Johannese 3:16
Johannese 3:18 ja 4:10
Johannese 4:5-7;13-14
Johannese 17:18
Heebrealastele 13:5
Ilmutuse 1:8
Ilmutuse 20-21
Ilmutuse 21:16

Ja see oli hea

Piibe-Imbi Arrak | Õli lõuendil | 1. Moosese 1:10

Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea. (1Ms 1:10)

Õunad

Kaja Hiiemaa | Akvarell, paber | 1. Moosese 1:11

“Ja Jumal ütles: “maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, millede viljas nende seeme on, nende liikide järele maa peale!” Ja nõnda sündis.”

Viimane tilk

Erki Kasemets | Segatehnika (akrüül, õli) lõuendil | 1. Moosese 6 – 9 (Noa ja veeuputus)

Oma töös lähtun kõige algusest – Noa ja veeuputuse loost. Tekkimise ja kadumise teema, aja tajumise võimalus ja võimatus, on kõigi küsimuste alus. Kadumine võib toimuda vaid hetkega, kui langeb viimane piisk kannatuste ja kannatamatuse ookeani. See võib toimuda igal hetkel ja just praegu. Seetõttu on pilt ja selle teema igavesti aktuaalne.

Kibuvitsapõõsas põles tules

Marge Viirg | Giclèe print paberil | 2. Moosese 3:2

Valisin oma töö loomiseks piiblist koha, kus jumal kutsub Moosese.
„Seal ilmutas ennast temale Jehova ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas ja ennäe kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära!“ (2 Ms 3: 2)
Mind inspireerisid ennustused, kõnetused, vihjed, mis ümbritsevad meid kõikjal. Tihti kõnetatakse meid väikestes asjades. Kahjuks tänapäevases kiires elutempos kaovad need mürasse ning jäävad tähelepanuta. Kui me vaid inimestena märkaksime neid sosinaid, müksamisi ning sügaval südames end märku andvaid mõtteid ja tundeid!
Eluolukorrad võivad tihti paadutada südame, aga me ei pea sellele alluma, kui kuuleme ja näeme kutset. Vahel tundub, et me inimestena ei märka Jumala kõnetust isegi siis, kui meie teele on asetatud “põlev kibuvitsapõõsas“.
Mooses oli lihast ja luust inimene, lihtne ja meie sarnane. Pühakirja järgi olid tal oma nõrkused ning ta vajas ka teiste abi. Samas oli ta Jumala andunud teenija, kelle missiooni on võimatu üle hinnata.
Soovin oma kunstitööga öelda, et ka väikestes mustrites, kujundites, lehtedes ja vihjetes võib leida Jumala kutseid ja juhatusi ning ülesandeid täitmiseks. Jumal toetas Moosest kõiges, juhtides teda üleloomuliku väega! Sellepärast võime uskuda, et ta on meie saatja Jeesuse Kristusega.
Nüüd, uue lepingu ajal, on meie saatjaks ja taevaseks nõuandjaks Püha Vaim.

Psalm 18

Alari Allikas | Õli lõuendil | Psalm 18

Kui panin seda lalulu lõuendile, läksin oma kujutluses koos Psalmistiga. Olin seal kui “maailma alused paljastusid… Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, Ta tõmbas mu välja suurest veest.”

Olles juhatatud

Tea Lemberpuu | (Leid)lõuend, õli | Psalm 119:105

See maal kujutab eluteede võimalikkuseid, see on nagu kaart. Piibel on samuti nagu kaart, juhend. Teid on erinevaid, kuid me oleme alati juhendatud, juhatatud, toetatud ja jõuame sinna, kuhu vaja.

Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal

Ain Vares | Giclée trükk lõuendil | Psalm 119:105

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Ja valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. (Jh 1:1-3,5,9)

Põgenemine Egiptusesse!

Heli Tuksam | Õli lõuendil | Matteuse 2:13-15

See on liigutav lugu perekonnast, kes vastsündinu kaitseks võtab ette teekonna tundmatusse. Olen seda pilti nimetanud ka pealkirjaga “Teises keeles”. See on ühtlasi mõistmatus ja samas usaldus. Joosep võtab vastutuse.

Pihlakad

Kaja Hiiemaa | Akvarell, paber | Matteuse 3:8 ja 12:33

“Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast.” (Matteuse 12:33)

“Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja” (Matteuse 3:8)

Põllulilled

Liive Koppel | Õli lõuendil | Matteuse 6:28-29

Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, et Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest! (Mt 6:28-29)

Sina oled maa eest hoolitsenud ja seda jootnud; Sa teed selle väga rikkaks…Vihmapiiskadega Sa teed maa pehmeks ning õnnistad selle kasvu! (Ps 65: 10-11)

Vaata, külvaja läks välja külvama

Krista Sokolova | Akvarell paberil | Matteuse 13:3

Jeesuse elu ja õpetus käivad kokku. Aga kõige üle on rist, kus Jeesus suri – see on justkui Kolgata mäe otsas olev uks. Jeesus ise on tee – Jeesus ütleb temale: “Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu! (Jh. 14:6).
Selle tee sillutis koosneb tema õpetusest: ja tema rääkis neile palju asju tähendamissõnadega. Ta ütles: “Vaata, külvaja läks välja külvama“. (Mt.13:3).
Selles tähendamissõnas räägitakse neljast erinevast inimtüübist ja inimesed ei ole muutunud. Mulle meeldib, et see, kas ma olen selles loos mainitud ja välja toodud inimtüüp “hea muld”, sõltub väga suures osas minust enesest. Kas ma lasen Jumalal teha enese sees seda tööd, mida on vaja teha, et taevariiki jõuda ja vilja kanda nii siin maa peal kui ka igavikus. See on igaühe jaoks määrava tähtsusega küsimus, Jeesus ütles: Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. (Mt. 7:21)
Vahel tundub Jumala Sõna karm, kuid see ongi karm. See, et Jumala Vaimu poolt inspireeritud sõnum sellisena tundub, näitab minu arvates, et inimene ei ole kaotanud oma tundlikkust ja on vormitav, sest siis ta peab Jumala poole sirutuma ja ennast tema tahte alla laskma painutada. Jumal on armuline ja ei lükka kedagi ära, kes seda teeb.

Viis leiba ja kaks kala

Liive Koppel | Akrüül lõuendil | Matteuse 14:16-19

Aga Jeesus ütles neile: „Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile süüa!”
Nemad aga ütlesid talle: „Meil ei ole siin rohkem kui vaid viis leiba ja kaks kala.”
Aga tema ütles: „Tooge need mulle siia!”
Ja Jeesus käskis rahvahulkadel istuda rohule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis ning andis leivad jüngrite kätte, jüngrid aga andsid need rahvale.

Ma armastan sind üle kõige

Ain Vares | Õli lõuendil | Johannese 3:16

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16)

Lapsed ootavad Jeesust

Krista Sokolova | Akrüül, lõuend papil | Johannese 3:18, 4:10

Lapsed on Jeesuse lemmikud. Nii ea poolest lapsed kui ka siirad Jumala otsijad – Jumala lapsed. Parim viis Jeesust oodata on tões ja vaimus, lugeda ja uurida Jumala Sõna, ammutada elavat vett, nagu ütleb oma toime kohta Piibel: Jeesus vastas ning ütles talle: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: anna mulle juua! siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett!” (Joh. 4:10)

Kas see on rõõmus ootus? Tõelised lapsed sirutuvad juba praegu elava Issanda poole ja need, kes teda ei oota, jäävad igaveseks ajaks hävingusse, sest et nad temasse ei usu ega teda ei oota: Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. (Jh. 3:18)

Jaakobi allikas

Heli Tuksam | Õli lõuendil | Johannese 4: 5-7; 13-14

Ta tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile. Seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd allika äärde. Oli keskpäeva aeg. Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle: „Anna mulle juua!”…
… Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” (Jh 4: 5-7; 13-14)
See lugu hakkas minuga kõnelema, kui olin sakslaste grupiga Iisraeli reisil. Meie grupi juhiks oli isa Christoph Wrembek. Külastasime paika, kus kunagi kirjakohas kirjeldatud sündmus aset leidis. Taustaks päikeseloojang pidas preester liigutava jutluse. Koju jõudes maalisin selle loo teemadel esimese maali. Nüüd, aastaid hiljem, kui Külli kutsus näitusel osalema, soovisin sama teemat uuesti maalida. Minu mälupiltides kestab kõrbelik kuumus ja eksootiline maastik. Selle taustal mõtisklus elavast veest.

Millest kõneles õlipuu vari

Alari Allikas | Õli lõuendil | Jh 17:18

See maal algaski õlipuu varjust – mu stuudios on lillepotis üks õlipuu, mille vari langes lõuendile. Sain varju lõuendile ja mõtted läksid paevadele kui Issand läkitas oma jüngreid kuulutama ja edasi uutele generatsioonidele, kes järgnesid. Romaani kirikud, Ida kirikud, vasakakul kõrgub Durhami Katedraali sammas ja esiplaanil Jordani padrikute kõrkjad.

Köidetud Piibel

Kaire Olt | Autoriköide, tikand, nahk | Kiri Heebrealastele 13:5

See töö toetub kirjakohale: „Ma ei hülga sind, ega jäta sind maha!“ (Hb 13:5). Köidetud on mu esimene Piibel, mille sain ema käest jõulukingiks üpris kohe, kui see ilmus (millalgi pärast 1997. aastat). Selle Piibli lugemise ajal oli elusündmusi, mis panid tundma end üksikuna, kuid sain lugedes julgustust, et Jumal ei jäta maha. Köite rohelised kaaned on kasvamise värv ning heledad niidid sümboliseerivad valgust, mida Piibli lugemine andis ja jätkuvalt lugedes annab.

A ja O

Piibe-Imbi Arrak | Õli lõuendil | Ilmutuse 1:8

„Mina olen A ja O,” ütleb Issand Jumal, „kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline.” (Ilm 1:8)

Nägemus uuest Jeruusalemmast

Rainer Kurm | Õli lõuendil | Ilmutuse 20-21

21:10 Ja ta kandis mu vaimus suurele ja kõrgele mäele ning näitas mulle linna, püha Jeruusalemma, mis on alla tulemas taevast Jumala juurest
11 ja millel on Jumala kirkus, ning ta valgus on kõige kallima kivi sarnane, otsekui jaspis, mis hiilgab nagu mägikristall.
12 Sellel on suur ja kõrge müür ning kaksteist väravat ja väravate peal kaksteist inglit; ning väravate peale on kirjutatud nimed, mis on Iisraeli laste kaheteistkümne suguharu nimed.
13 Päevatõusu pool on kolm väravat, põhja pool kolm väravat, lõuna pool kolm väravat ja õhtu pool kolm väravat.
14 Ja linna müüril on kaksteist aluskivi ning nende peal Talle kaheteistkümne apostli nimed.
15 Ja sellel, kes minuga rääkis, oli käes kuldpilliroog, et mõõta linna ja selle väravaid ja selle müüri.
16 Linn on nelinurkne ning ta pikkus on võrdne laiusega. Ta mõõtis linna pillirooga- kaksteist tuhat vagu. Ta pikkus ja laius ja kõrgus on võrdsed.
22 Templit ma ei näinud seal, sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall.
23 Ja linnale ei ole vaja päikest ega kuud, et need talle paistaksid, sest Jumala kirkus valgustab teda, ning tema lamp on Tall.
24 Rahvad hakkavad käima tema valguses ning ilmamaa kuningad toovad sinna oma hiilguse.
25 Tema väravaid ei lukustata päeval, ent ööd seal ei olegi.
26 Ja rahvaste hiilgus ja au kantakse sinna sisse.

Uus Jeruusalemm

Sven-Erik Stamberg | Akrüül lõuendil | Ilmutuse 21:16

See töö põhineb Ilmutuse raamatu 21:16 kirjakohal, milles Paulus kirjeldadab põgusalt uut Jeruusalemma, kus jätkub peale maist surma päästetute elu.

„Linn on nelinurkne ning ta pikkus on võrdne laiusega. Ta mõõtis linna pillirooga – kaksteist tuhat vagu. Ta pikkus ja laius ja kõrgus on võrdsed.“ (Ilm 21:16)

Pühakirjas ei anta meile just palju teada elust igavikus, kuid Ilmutuse raamatu 21. peatükis, kus on kirjas kogu Pauluse nägemus, saame selle saladuse kohta ilmutusi.

Selle maali vaatajale tahan tuletada meelde, et meile on peale surma elupaik ja kõik vajalik ette valmistatud ning me ei peaks inimestena seda kartma, kui oleme Jeesus Kristusega uues lepingus.

Kunstnikud

Ain Vares on sündinud Saaremaal. Tema huvi kunsti vastu sai alguse lapsepõlves, kui isa võttis ta kaasa enda poolt juhendatud kunstiringi. Elu kunsti keskel mõjutas Aini hilisemat otsust minna õppima maalikunsti. 1985. aastal lõpetas Ain kunstikooli kus toimus ka tema esimene isiknäitus. Sel ajal maalis ta peamiselt portreid ja maastikke.

Ain sõnab: „Tänu oma usklikule vanaemale olen kogu elu teadnud, et Jumal on olemas. Kuid nooruses, püüdes elada vaid omaenese tarkusest, langesin sügavale maailma ja pattu, minust sai alkohoolik. Et enesehävituslikust teelt pöörduda, hüüdsin Jumala poole: “Kui sa oled olemas, siis palun tõmba mind sellest välja!” Sain Jumalalt kaks ilmutust: mõistes, et vanaviisi jätkamine tähendab kindlat surma ja et Jeesuse nimes on tõeline vägi muutuseks, andsin oma elu Jumalale üle. Kogesin uuestisündi 1993. aastal, mis muutis täielikult minu elu.

Alates sellest ajast olen maalinud vaimuliku sisuga maale. Minu eesmärk ja igatsus on jäädvustada lõuendil Jumala kõnetusi. Maalida maale, mis suunaksid vaatajat mõtisklema vaimsete asjade üle. 

Need pildid on sinule, kes sa otsid midagi enamat kui see nähtav maailm suudab pakkuda. Need on sulle, kes sa januned tõe järgi, otsid seda õiget teed, mida mööda käia ja tõelist ja elamisväärset elu mida elada. Nende piltide sõnumiks on, et Jumal armastab sind. Ta igatseb sind vabastada koormatest ja teha suuri asju läbi sinu. 

Ma soovin ja palvetan, et nende maalide sõnum puudutaks sind ja avaks sinu südame silmad, nägema armastavat Isa ja meie ainsat päästjat, kes on Jeesus Kristus. 

Jeesus ütles: “Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.”“  (Johannese 14:6)

Ain Varese loominguga saab tutvuda:

www.ainvaresart.com.

FB: ainvaresart 

IG: ainvaresart

Alari Allikas on sündinud 1961. aastal Tartus. Tema esimene kodu oli Palamusel, isa ja ema olid õpetajad. Juba algkooli aegadel tekkis Alaril huvi kunsti vastu: „Mäletan, et isa tegi mulle riidevärvist vesivärvi ja et kodus tapeedid olid pliiatsijoontest kirjud.“ Oma kooliaastad veetis Alari Tartus, kus käis Tartu lastekunstikoolis.

Jumala kutset meenutab Alari järgmiselt: „Umbes kümne-aastasena, koos emaga Kuimetsa koguduses viibides, kogesin pastor Koplimäe kutses oma elu Jumalale anda selget Jumala kutset ka minule. Olin liiga tagasihoidlik, et sellele vastata ja tol korral lahkusin raske südamega. Minu usk kasvas Johannese evangeeliumit lugedes. Mäletan, et neis sõnades kuulsin tõe kõla. Jumala lapse kindluse saamiseni jäi veel kolm aastat.“

Pärast abiellumist Signe Katriniga asus Alari elama Pärnusse, kus ta tegutses esialgu noorte evangelistina Pärnu Immaanueli koguduses, hiljem ka Tõstamaal, Pärnu- Jaagupis ja Mõisakülas.

Pere kasvades jäi maalikunst unarusse, kuid kolimine Inglismaale 2015. aastal ja osalemine Amazing!Grace koguduse programmis Rada61 inspireeris Alarit taas maalima.

2017. aasta ülestõusmispühade ajal sattus Alari ootamatult haiglasse: „Olin nagu Laatsarus, kes kutsuti hauast tagasi. Kogudused mitmel maal palvetasid minu pärast pidevalt, Issand ümbritses mind ja mu abikaasat oma Vaimu ja usu atmosfääriga ning ma paranesin imelisel moel. Hakkasin oma päevi veetma pilli mängides ja maalides, märgates Jumala kirkust ja suurust peegeldumas. Viimase viie aasta jooksul olen maalinud sellest kirkusest inspireerituna.

2021 aastal ilmus Alarilt raamat “Lootuse Peegeldused”, milles on tema 60 maali reproduktsioonid.

Erki Kasemets (1969) on installatsiooni-, maali-, performance’i- ja teatrikunstnik, kelle looming hõlmab eri tegevusvaldkondi: prügikunst, polügoonteater, isikliku elu süstemaatiline dokumenteerimine, materjalikultuur, kineetiline kunst, keskkonna- ja lavakujundused, samuti kunstirühmituste Vedelik ja P.E.A. tegevuses osalemine. Kasemets loob oma teosed sageli olmeobjektidest, mis on katkised, tarbetud või äravisatud. Paljud tema tööd kõnelevad aja ja mälu teemadel subjektiivsest vaatepunktist.

Kasemets alustas juba 1980. aastatel aja kulgemise igapäevast ja süstemaatilist dokumenteerimist ning katseid kogutud mateerias korda luua. Näitustel osalemist 1990. aastate alguses õppides Eesti Kunstiakadeemias. Kohalikule publikule on ta tuttav eelkõige oma prügikunsti poolest. Liitrised piimapakid olid ühed esimesed objektid, mida ta koguma hakkas ja mis tema loomingus koha leidsid.

Heli Tuksam on Tartu Kunstnike Liidu liige, Kõrgema Kunstikooli Pallas professor ning restauraator, maali- ja vitraažikunstnik.

Tuksam on akadeemilise kunstiharidusega. Oma loomingulises töös katsetab ta erinevate meediumidega, loob tellimustöid ning tegeleb seinamaalide restaureerimise ja siseviimistlusega. 

Tuksami toel on restaureeritud mitmed kaunid Eesti mõisad.

Tuksam on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ja EELK Usuteaduste Instituudi ning on maalinud palju maale kristlikel teemadel.

Kaire Olt on sündinud ja kasvanud Tallinnas. Ta sai keskhariduse Tallinna Kopli Kunstikeskkoolis ja kõrghariduse Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti erialal, kus ta lõpetas 2006. aastal ka kunsti- ja kunstiajaloo õpetaja eriala cum laude.

Olt töötas Tallinna Kunstigümnaasiumis kunstiõpetajana ning õppis Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes nahakunsti ning aksessuaari- ja köitedisaini erialal. Samal eraialal omandas ta magistrikraadi.

aastast on Olt Eesti Nahakunstnike Liidu liige. Näitustel on ta osalenud 2001. aastast.

Nahakunsti teeb ta peamiselt näituste jaoks või tellimustöödena, kusjuures suure osa tema tellimustöödest moodustab unikaalsete köidete loomine Piiblitele.

Kaja Hiiemaa sündis 1967 Tallinnas. 

Kunstnikuna on ta graafik, maalikunstnik ja akvarellist. Kaja on illustreerinud lasteraamatuid ja juhendanud kunstistuudiot Tallinnas Nõmmel.

Näitustel esineb aktiivsemalt alates 2011.

Lisaks arvukatele isiknäitustele on osalenud mitmetel ühisnäitustel:

Kastellaanimaja Galeriis, ERM-is, Riia Kongresside Majas ja Riia Rahvusraamatukogus, Oregonis (USA) ja Chicagos (USA).

Tema töid on lisaks Eestile ka Lätis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Šveitsis, USAs.

Krista Sokolova on sündinud Tallinnas 1980. aastal. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli (2007) ja Eesti Kunstiakadeemia (2011) maali erialal. Õpingute lõppedes maalis Krista filosoofilisi, sisekaemuslikke ja metafüüsilisi õli- ja akrüülmaalid, kuid alates 2018. aastast on ta maalinud peamiselt akvarelli, akrüüli ja monotüüpiat.

Oma teest Jumala juurde kirjutab Krista järgmist: „2014. aasta alguses sain aru, et enam edasi minna ei suuda. Olin igas oma elu valdkonnas suures kriisis.  Võtsin ühendust EEVL Tallinna Uue Elu pastoriga Kertu Tootsiga. Me palvetasime koos ja sain Jumala lapseks. Tänaseks on palju muutunud, kuid võitlus kestab. Nüüd võitlen juba tõeliste väärtuste eest, mida Piiblist ja EEVL koguduse kooskäimistest ammutan. Kui enne oli minu elu sisuks pigem fanaatiline maalimine, siis nüüd püüan vaadata kaugemale, igaviku peeglisse – kas minu tahe saaks selleks, mida minu taevane Isa tahab. Tahan olla hea Jumala laps.

Maalin hea meelega Jumala Sõna tõlgendavaid maale, kuid ka lilli ja vaikelusid.“

Liive Koppel (1940) on eesti kunstnik. Tema meelisteemad on Eestimaa loodus ja lilled.

Aastatel 1957–1962 õppis ta Tartu Kujutava Kunsti Koolis joonistamist, maalimist ja kunstipedagoogikat. On osalenud mitmetel täiendkursustel. Tema õpetajad on olnud Harri Pudersell, Alfred Kongo, Kaljo Polli, Villu Toots.

Koppel on õppinud ka Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris.

Ta on töötanud kunstiõpetajana Alatskivi Keskkoolis, Võru I Põhikoolis, Võru Huvikojas. Ta on Kunstistuudio Krisepto üks asutajaid. Kunstnikuna on ta töötanud Võru Tarbijate Kooperatiivis, Võru linna dekooriateljees ja Võru Mööblivabrikus, samuti linna kunstinõukogu sekretärina.

Näitustel on Koppel esinenud järjepidevalt alates 1967. aastast, lisaks Eestile ka Soomes, Rootsis, Saksamaal, Lätis ja Venemaal.

Ta on kujundanud trükiseid ja illustreerinud raamatuid.

Ta kuulub Eesti Kalligraafide Koondisse ja Tartu Kunstnike Liitu, on olnud Võru Kunstiklubi president.

Alates 2002. aastast elab Tartus, kus ta on ka Tartu Pauluse koguduse liige.

Marge Viirg (1962) on kristlik kunstnik, graafik ja maalikunstnik, kes kuulub rühmitustesse Studio 22 ja VEDELIK. Kunstnikuna on ta väljendanud ennast eelkõige graafika ja abstraktse akrüülmaali kaudu. Tema esteetiliste teoste käekirjaks on geomeetriliste mustrite loomine, mille jõud lahvatab kordusest tekkivast rütmist ning mis mõjuvad sageli otsekui mitmetest kihtidest koosnevad ruumilised väljad või geomeetrilised maastikud.

Graafika tehnikaid õppis ta Peeter Ulase ja Concordia Klari käe all. Pärast Marge Viirgi esimest personaalnäitust 1986. aastal kutsus Tõnis Vint ta oma stuudiosse. Sealt algas justkui uus, avastusterohke elu graafikuna. 1994. aastal lõpetas Marge Viirg Tallinna Ülikooli kunstiõpetuse õpetajana. Ta on täiendanud end Tõnis Laanemaa kunstistuudios ning on läbinud erinevaid EKA Avatud Akadeemia kursuseid. 

Marge Viirg on Eesti Kunstnike Liidu liige ning Tallinna Püha Vaimu Koguduse liige.

Piibe-Imbi Arrak (1939) on Tartu vanema põlvkonna kunstnik, kes väärtustab n-ö vanakooli kunstilisi põhimõtteid ja maalikunsti traditsioonide kestma jäämist. 

Piibe lõpetas 1958. aastal Tallinna 1. Keskkooli, õppis 1958–1962 Tartu Kujutava Kunsti Koolis ning seejärel 1962–1967 Melanie ja Erich Arraku ateljeekoolis.

Alates 1968. aastast on ta osalenud regulaarselt näitustel. 

Piibe Arraku suurimateks eeskujudeks on olnud Arnold Akberg keskkoolis, Alfred Kongo Tartu kunstikoolis, Erich ja Melanie Arrak Veeriku vabaateljees, Ann Audova, Linda Kits, Silvia Jõgever Kunstimaja aktistuudios ning loomulikult abikaasa Eevart Arrak. 

Ta on maalinud peamiselt õlimaale, aga ka pastelle ja akvarelle. Põhiteemadeks on olnud maastikud, lilled, linnavaated, portreed ja vanad mänguasjad. Läbi elu on Arraku lemmiteemaks olnud lilled ning eriline koht on nende hulgas pahtlilabida abil paksu reljeefse värviga maalitud töödel.

Piibe on Tartu Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige. Ta on ka Tartu Pauluse koguduse liige.

Rainer Kurm on sündinud 1968. aastal Tallinnas. Ta on Eesti Kunstnike Liidu liige.

Rainer on osalenud aktiivselt Stuudio 22 tegevuses, mida Eesti kunstiavalikkus tunneb eelkõige just geomeetrilist vormikeelt eelistava graafikastuudiona, kus Tõnis Vindi juhatusel on kunstiharidust omandanud paljud eesti kunstnikud, arhitektid ja disainerid.

Ta on kunstnikerühmituse Vedelik liige ja selle raames osalenud mitmetel grupinäitustel üle Eesti. 

Rainer Kurm on Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2019 ja kuulub Jaani kogudusse.

Sven-Erik Stamberg on sündinud 1970. aastal Tallinnas. 1995. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia tööstuskunsti eriala. Alates 1997. aastast on ta grupi VEDELIK aktiivne liige ja Stuudio22 töös osalenud aastast 1998. Oma töödega on ta esinenud arvukatel ühisnäitustel nii kodu- kui välismaal ning korraldanud ka mitmeid isikunäitusi. Näitused on toimunud Tallinnas, Tartus, Türil, Moostes, Helsingis ja Iirimaal.  

Kunstniku peamisteks loomingulisteks väljendusvormideks on kollaažitehnikad ja geomeetriline tušijoonistus. 

Kunst ja usk on Sven-Eriku elus otseselt seotud.  Tema jaoks toimub igapäevane eneseväljendus tihti kunsti kaudu, kus sõnumid asetatakse nn esteetilisse – kujundlikku ja sümboolsesse vormi. Kunst on meedium, sõnumi edastamise vahend. Stamberg leiab, et inimesed rakendavad kunsti igapäevaelus rohkem nad ise arvavad ning et kui on valida, kuidas asju teha, valitakse teadlikult ilusam tee, et selle mõju oleks suurem ja kandvam.

Sven-Erik Stamberg on Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2019 ja Viimsi Vabakoguduse aktiivne liige aastast 2004.

Tea Lemberpuu on sündinud 1980. aastal Tartus.

Ta on vabakutseline maalikunstnik ja Tartu Kunstnike Liidu liige. Tea on õppinud maalimist ja joonistamist Alo Aarsalu, Paul Saare, Heldur Viirese ja Aapo Pukki juures ning jätkab maaliõpinguid Eesti Kunstiakadeemias. Ta on õpetanud maalimist Tartus Konrad Mägi Stuudios. Näitustel osaleb alates 2003. aastast.

Tead paeluvad maastikud, aktid ja portreed, viimastel aastatel üha rohkem abstraktid. 

Tea ütleb: „Maalides saan mõelda südamega, olla vaba ja piiritu. See on pigem mittetegemine kui tegemine. Olen igavesti lummatud värvide segamisest, nautides peeneid nüansse, mis ilmuvad eikuskilt.

Tõlgin maailma, mida näen, värvidesse, lisades osa nähtamatust. Rikkalike toonide loomiseks, mis täiendaksid visiooni, kasutan sageli piiratud paletti. Maalimises erutavad mind kontrastid. Mõnikord võib näiline tasasus muutuda vajalikuks kontrastiks, et tuua esile see, mida varem polnud nähtud. Eelistan jätta rohkem ruumi tundmatule. Selles avaruses võib tunnistaja tajumine tekkida täpselt seal, kus tema on. Nägemist ei tasu võtta enesestmõistetavana. See on oskus, mida tuleb treenida meisterlikkuseks.“