Aastal 1989 olin nooruke pastor ja võõrustasin teoloogiahuvilist seltskonda, kes oli kogunenud väikesele konverentsile ”Lõpuajad ja meie”. Kokkusaamine oli pigem mitteformaalne, nii nagu tol ajal paljude ürituste kohta võib öelda. Eestis oli suurte ühiskondlike ja vaimsete muutuste aeg.
Sisulised arutelud nendest augustipäevadest on vajunud ajaloo hämarusse, aga sündmuse toimumine ise tuletab meelde, et suurte kriiside keskel kerkib esile apokalüptiline küsimus. Mis hävib, mis pudeneb maha, mis jääb ja mis luuakse uuesti? Need on eksistentsiaalsed teemad, millega tegelemine käib inimeseksolemise juurde. Küsimused viimsetest asjades ei ole ainult mingite fanaatikute ja fundamentalistide pärusmaa. Ei maksa seda valdkonda jätta ainult nende tõlgendada. Olla inimene, tähendab suuta ja tahta mõelda lõpust ja sellest, kas midagi on veel selle taga.
Blaise Pascal on öelnud, et me ei suuda olla olevikus; me kas meenutame minevikku või ootame tulevikku. Inimesel on tunne, et tulevik saabub liiga aeglaselt ja ta soovib selle kohalejõudmist kiirendada. Pascalil on õigus, et me kaldume liikuma ajas, mis ei kuulu meile, ja jätame tähelepanuta selle, mis ainsana meile kuulub – praeguse hetke. Ühest küljest võib nõus olla, et kui me ei ela praegu, vaid loodame elada tulevikus, ei saa me kunagi olla õnnelikud. Aga teisest küljest – ja kes veel teaks seda paremini kui see 17. sajandi prantsuse teadlane ja filosoof – on just inimesel võime mõtelda, ette kujutada, esitada küsimusi selle kohta, mis ei ole siin ja nüüd. John Lennon olevat öelnud: ”Elu läheb edasi, kuniks me kavandame tulevikku.” Kui suurt panoraami ta silmas pidas?
Eskatoloogia kui teoloogine distsipliin püüab mõtestada maailma, inimese ja ühiskonna kohta käivaid viimseid küsimusi. Eskatoloogiagi ei ole oma parimas väljendusvormis mitte lihtsalt lõpu ennustamine ja viimsepäeva kuulutamine, vaid tuleviku kujutamine. Otseses tõlkes tähendab eskatoloogia õpetust viimsetest asjadest, tulenedes kreekakeelsest sõnast „eskhatos“ ehk ”äärmine, viimne”. Eskatoloogia tunnistab inimese võimest esitada suuri küsimusi, mida ta päriselt mõista ei suuda, aga mida ta esitamata jätta ei saa.
Apokalpüsis tähendab kristliku pühakrirja algkeeles ”katte ära võtmist”. Eskatoloogiaga võrreldes on see konkreetsem mõiste, ja tähistab muuhulgas tekste, mis räägivad maailma lõpuga ja uue algusega seotud kujunditest, mõttekäikudest ja sündmustest. Kristliku pühakirja tekstide hulgas esindavad apokalüptilist žanri kahtlemata Taanieli raamat ja Ilmutusraamat. Viimast on püütud mõista universaalse lõpuaegade sõiduplaanina, aga ka Rooma riigi pöördelisi sündmusi kajastava raamatuna, aastal 70 toimunud Jeruusalemma hävingut ja kristlaste tagakiusamist kirjeldava tekstina. Igatahes on teksti keerukusest hoolimata selle peamine sõnum: kuri ei jää igavesti valitsema, läbi kannatuste ja hävingu viib teekond uuele loomisele, jumaliku valguse ja pääste võidutsemisele. Ilmutusraamat on lootusrikas raamat.
Kui kasutada veel näidet, millega artikkel algas, siis tõepoolest, taasiseseisvumise ja uute vabaduste ellurakendamie protsess oli selles mõttes apokalüptiline aeg, et poliitilised ja usulised muutused tõid esile seni varjatud ideid, sündmusi, ajalooseiku. Arhiivid avanesid. Seni keelatud kirjandust sai trükkida. Ideid, mis seni olid kammitsetud välise surve või enesetsensuuri sordiini alla, oli võimalik valjuhäälselt sõnastada. Milline muster tuleb esile, kui eesriie ära võetakse? Mis on toimunud kulisside taga, et näitemäng, milles laval osaleme, toimuda saaks ja kulminatsiooni poole suunduks?
Eskatoloogia on kahtlemata seotud veel kahe aspektiga. Esiteks väljendab see veendumust, et maailmal on eesmärk. Maailm, mis on ebakõlaline, suundub ikkagi uuendatud olukorra, mingi harmoonia poole. Ja teiseks, sellest teleoloogilisest perspektiivist tulenevalt on inimese ja ühiskonna vastutus oma tegude eest. Kui kõik oleks vaid juhus, ainult „aatomite pööris“, siis tuleneks sellest kergesti sihitu ja pidetu moraal ja eetika.
Ühes oma kirjutises mainib Mihhail Lotman, viidates Leszek Kolakowskile, et kristluse oluliseks tunnuseks on traagiline optimism: ” Nii iga üksikisiku elu kui ka Päikesesüsteemi või kogu universumit ootab lõpp, ja see memento mori on üks kristliku maailmavaate olulisemaid komponente. Kuid see ei tähenda ei meeleheidet, budistlikku ükskõiksust ega ka epikuurlikku hedonismi, vaid toob endaga kaasa pideva mõtiskluse elu mõtte üle ja vastutuse iga läbielatud hetke üle.” („Kristluseta Euroopa“, ERR Arvamus, 31.8.2018)
(Tekst ilmus Postimehe lisas „Tähenduse teejuhid“ (21. septembril 2024) pealkirjaga „Kristluse eshatoloogiline sütik“)