Sel suvel, 14. augustil, algas meie koguduse iga-aastane perelaager pealkirjaga „Juured alla!“ Laager leidis aset Nuutsaku puhkekeskuses. Jagasime laagrist tulenevat rõõmu koos Jõgeva kogudusega. Sündmus jättis mulle meelde väikese mõttetera, mida tahaksin ka teiega jagada.
Nagu ikka traditsiooniks, käisin ka mina iga päev saunas. Alati pärast lõõgastavat kuumust jookseme üheskoos vette, et end maha jahutada. Korraga ma vaatasin üles. Need augustikuu tähed! See oli võrratu vaatepilt. Nii säravad ja selged! Vees hulpides tundus, justkui viibin kosmoses. Jumal ikka oskab üllatada! Ma olekski jäänud taevalaotuse imet vaatama, aga külm tahtis huuled sinakaks värvida.
Samamoodi, nagu vaadates tähti puhtas vaikuses, tahan ma vaadata Jumalat. Kuid vahel ma näen Teda justkui tavalise sõbrana. Seal laagris Jumal tuletaski mulle meelde, et tegelikult Ta on suurem, kui me iial ette saaksime kujutada. Ma vaatasin seda sügavat kosmose pilti ja mõtlesin, kui suur privileeg on siin maailmas elada. Ma olen patune, aga ikkagi antakse mulle nii palju. Tänutäheks otsustasin juurduda rohkem Jumala sõnasse. Sest nagu minu vanaisagi ütles: “Kelle jaoks see pühakiri siis ikka kirjutatud on kui mitte meile?”