Sel aastal tuli suur reede ilusa päikeselise ilmaga, justkui trotsides selle päeva sünget tähendust. Süütu kannatab. Head tasutakse kurjaga. Jumala Poeg hukatakse rumaluse ja kadeduse küüsis. Aga vahest oli see ilus soe kevadilm ettekuulutus, et tumedus ei jää valitsema. Surm saab võidetud. Kuri ei ütle viimast sõna.
Nendel pühadel loeti Salemi kirikus ette Karl Paljusalu luuletus, mille avaldame siin blogis. Seda lugedes tasub meeles pidada, et sõna „rist“ tuleb eesti keelde sõnast „Kristus“. Ja kõikjal, kus me räägime ristist – elu ristteedel, ristikandmises, ristikheina õites ja võibolla isegi ristsõnade üle pead murdes – on ka Kristus kohal. Meile teadmatult või teadvustatult. Kuidas kunagi. Aga ta on. — TP
KRISTUS SINU NIMI
tuli täna koos
veel tõusmata päikesega
vaikselt me juurde.
Sinu nimi meie huultel,
Sinu nähtamatud käed
uue päeva sünnivalus,
hoidmas valguse soojust
ärkavas unes.
Sina oled tulnud
meie elu ristteele
vaiksemalt kui vaikus.
Esimese hahetuse
ristuvates kiirtes.
Või nii kõvahäälselt,
et seda ei suuda kuulata.
Kui silmad nagu viimased
külmunud külatanumale
kukkunud pihlamarjad –
igas pilgus kannavad
tillukesi ristimärke.
Kristus,
Sinu nimi elab meile,
kes oleme selle unustanud
juba enne sündimist.
Sinu nimi tuleb me juurde
igal suurel ja väikesel
risti minevate mõtete ristteel.
Kristus,
Sinu nimi meie keeles
elab edasi ristina.
Sõnas, mille tähendust
meist kõik tunnevad,
ka tundmata Sind.
Ristiema otsib üles
unustatud ristilapsed.
Ühtmoodi ilusad ristinimed
on kadunutel ja leinajatelgi,
kes peatavad auto enne kalmistut,
et teha ristimärk
teeäärsesse mändi.
Meie veel ei tea,
kellega ristuvad meie teed.
Millist suunda tuleks valida,
et mitte risti-rästi
joosta läbi elu.
Sina läksid ees
kõige kõrgemale ristimäele,
liiga sügavasse ristihauda.
Sina kõigi aegade
kõige suurem luuser,
igaühe pilgata,
igaühe jalge all,
igaühe ekslevates sammudes.
Lennukid sõidavad kaugele,
jättes taevale valgeid riste,
ristlejad sõidavad sõtta,
kündes ilmamerre ristivett.
Põllumehed jäävad ootama
suve lõpul veel õiget aega,
et külvata ristikheina
uuesti haritud põldudele.
Sinu kätest aga juba nüüd
voolab valguse verd.
Sinu huultel vaikuse sosin
loob uueks taeva ja maa.
Anna meile siis andeks,
et me ütleme Sinu nime
igal hommikul ja õhtul,
ise teadmata seda.
Et me kutsume Sind
igas oma ristis ja vaevas,
ise seda mõistmata.
(Karl Pajusalu)