Sel aastal oli meie koguduses jõululoo jutustajaid eriti rohkelt. Oli jõulumuusikal, ühiseid jõululaulude laulmisi, jõuluevangeeliumi lugejaid ja pillimängijaid. Üks meeskond oli jõulude eel küpsetanud kokku 250 imeilusat piparkooki, millest jõulukiriku külalised osa said.
Mõned mõtted kahest jõulujutlusest
Toivo Pilli tuletas meelde kolm olulist mõtet:
- Ära vaheta suurt jõulurõõmu väikesteks rõõmupudemeteks. Suur rõõm on hingerahu ja lootus ja kohtumine jõululapsega.
- Olgu meil rõõmu, mitte ainult millegi pärast, vaid rõõmu ka mõnest asjast hoolimata!
- Kui sa rõõmu jagad, siis see ei saa otsa, vaid kasvab ja suureneb. Kui aga otsid seda ainult iseendale, pudeneb see käest.
Einike Pilli parafraseeris inglite sõjaväekoori rahulaulu: „Kui Jumalal on au, siis on inimestel rahu.“ Selgitades, et meid saab päästa vaid see, keda usaldame. Jumalat saab usaldada, sest ta saatis oma Poja, Jeesuse. Kui avame oma südame Jeesusele, kummardame ning usaldame oma elud tema kätte, võime tõusta jõulukuuse alt kõige suurema kingituse – südamerahuga.
Viimaks üllatas meie koguduse noor mees Mikk Tšaskin toreda jõululuuletusega.
Jätkem ruumi lapsele,
sest siis Ta kasvab sydamesse,
justkui igihaljas puu
ja neelab kalmistuaia
ning raudristid.
Jätkem ruumi lapsele
isegi kui kingitusemured
täidavad sydame
ja kasvavad yle pea
mõõtmatult kõrgeks.
Jätkem ruumi lapsele
ka siis kui yksindus
täidab kõik toad.
Olgu seal siiski
yks nurgake Temale.
Jätkem ruumi lapsele.
Katkem pidulaua äärde
veel yks koht
sellele, kes seisab väljas
ja lakkamatult koputab.
Jätkem ruumi lapsele,
naerusuisele ja haprale,
sõimes lamavale imikule,
siis näeme Teda
sirgumas me elude Päästjaks
Mõned klõpsud Sulevilt
