Eesti Vabariik 100 üritused on möödas, ehkki järellainetust on ikka veel tunda. Suvel toimuval laulupeol vähemasti. Peale selle on käes eesti keele aasta. Äsja ilmus uus õigekeelsussõnaraamat, kus sees niisugused sõnad nagu „laikima“, „selfi“ ja „e-resident“. On, millega kohaneda. Keeles ja kultuuris. On, mida meenutada ja mille üle mõelda. Ka tulevikuvaates.
Salemi koguduselgi on tänavu juubel. Me tähistame saja aasta möödumist koguduse ametlikust asutamisest, mis toimus 1919. aasta detsembris. Mitmed toonased koguduse liikmed olid Lõuna-Eestis juba varem, enne Tartus kogunemiskoha leidmist, koos käinud. Algusaastad olid heitlikud.
Protokoll (31.01.1920) ütleb: „Jumala abiga alustab noor ja väike usklik- kogudus oma esimest aastakäiku ja unustab kõik oma vead ja nõtrused ja rumalused kui ka eksitused ära… vanasid asjasid ja vigasid ei tooda enam ette, vaid kõik on peakoosolekul läbi räägitud ja üksteisele andeks antud ja ära unustatud.“
Püüd parema poole on osa kristliku koguduse DNA-st. Ei taha piirduda sellega, mis olnud. Vaadates minevikku, liigume edasi tuleviku poole. Nagu sõudja järvel võtab orientiiriks punkti, millest ta tegelikult kaugeneb. Kuid see punkt võimaldab sihti seada, hoida ja mõnikord korrigeerida.
Saja-aastane lugu ei ole meelisklemiseks, vaid lähtekohaks, millele toetudes astuda edasi. Ei taha jääda uniseks rahulolus, vaid säilitada erksus tänulikkuses.