Minu Salemi pastoriks olemise üheteistkümne aasta jooksul on 100. eluaastani jõudnud kaks koguduse liiget. Vahest on tõetera selles, et usklikel inimestel on suurem tõenäosus kõrgesse ikka jõuda. Kes usaldab Jumalat, selle elus on vähem stressi. Kogudus pakub toetavat keskkonda.
Üks 100. eluaastani jõudnud koguduse liige oli Meeta Haldre, kes kaaslastele ikka meelde tuletas: „Armastage üksteist, sest armastus on Jumalast!“
Teine koguduse liige, kes äsja auväärse sajandijooneni jõudis, on Helju Johanson. Koos pastor Urmas Roosimaaga käisime tema sünnipäeval teda õnnistlemas. Helju kodus olid tähtpäeval esindatud kõik kolm temast järgmist põlvkonda. Ka vald pidas auväärset juubilari meeles. „Vallavanem ja sotsiaalnõunik käisid just siin õnnitlusi toomas,“ ütles tütar.
Ehkki Helju kuulmine on jäänud viletsamaks, saime siiski hästi suhelda – ainult pisut kõvema häälega tuli rääkida. Lugesime Psalmi 23: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust…“. Palvetasime. „See on suur Jumala arm,“ kinnitas sünnipäevalaps. Tema elus on olnud raskeid aegu, kuid lootust pole ta kunagi kaotanud.
Oma igapäevaste toimetustega saab Helju kodus hakkama. Süda töötab hästi. Vererõhk on tema ea kohta igati korras. Kord käis kiirabi, ja selle brigaadi noored arstid ütlesid: „Oleks meil ka selles eas samasugune vererõhk!“ Helju mäletab asju hästi. Ütleb muigega: „Eks lainetab ikka, aga siis tuleb tagasi!“ Mõte muidugi.
Kui lugesime, et „ma jään Issanda kotta eluajaks“, siis tõdes ta: „Jah, jumalakotta ei ole ma nüüd juba ammu saanud“. Kuid ühiselt kinnitasime, et Jumala koda ja kodu on alati seal, kus on Tema laps, kelle juures on Püha Vaim. „See Jumala hoone ja kodu on ka siin toas!“ leidsime üheskoos.
